Eestlane olen ja eestlaseks jään K. - A. Hermann / A. Mattiisen / J. Leesment
Laupäeval 14. mail 1988 kanti Tähtvere lauluväljakul muusikapäevade lõppakordina ette Alo Mattiiseni, Jüri Leesmendi ja Henno Käo viis isamaalist laulu esitajateks In Spe (Brambat Peeter (flööt), Kammiste Anti (klahvpillid), Mattiisen Alo (klahvpillid), Minn Margus (bass), Määrits Peeter (heli) Varts Ain (kitarr),Varts Ivo, (löökriistad) , Ivo Linna ja Kiigelaulukuuik (Olavi Kõrre, Toomas Rull, Kadi -- Signe Selde, Riina Roose, Siiri Pajo, Elo Toodo)
Viimase pala „Eestlane olen ja eestlaseks jään" korduse ajal kogunes lavale mitukümmend muusikut ja organisaatorit kelle esituses läks lõpulugu kordamisele. Pealtvaatajaid, kelle sekka kerkis vähemalt 20 Eesti trikoloori, võis lauluväljakul olla 6000--10 000.
„Kaunimad laulud", „Isamaa ilu hoieldes, „Sind surmani", „Peatage Lasnamäe!" ja „Eestlane olen ja eestlaseks jään" -- laulsime neid koos In Spe ja Kiigelaulukuuikuga, Alo mängis süntesaatorit ja dirigeeris ka. Ta oli väga karismaatiline. Kui ta ikka läks sinna ette ja kukkus oma pikkade kätega vehkima, siis ta oli nagu messias, et tulge kõik nüüd minu järel.
Mu jalg tudises laval mehiselt, siukest värinat muidugi teist korda elus ei tunnegi. Kordasime neid laule mitu korda ja lõpuks tulid kõik artistid lavale, mul on see pilt nii silma eest: kõik olid reas ja kõik nutsid...
Kujutage ette, kui sellised karmi pillimehe elu läbi teinud ja kõike näinud mehed nagu Jaak Joala ja Priit Kuulberg lihtsalt istuvad ja nutavad...
(Katke muusikapäevade raamatust, Ivo Linna intervjuust Helle Raidlale ajakirjas Elukiri, mai 2008).
tartu.postimees.ee/4484584/ma...
menu.err.ee/1609067786/ivo-li...
Mihkel Raud "Musta pori näkku" lk 117.
...Kui ma silmad uuesti lahti tegin, olin päike juba hoopis teises kohas. Sellises, kuhu ta
maikuus seitsme-kaheksa paiku õhtul jõuab. Lavatagune oli inimtühi. Jõudsin end maast
lahti ajades ja kortsunud pükse sirgu rapsides juba arvata, et kümnendad Tartu
levimuusikapäevad on läbi saanud. Ja et Singer Vinger on ilma minuta koju sõitnud.
Korraga kuulsin ma läbi põletava peavalu ja sisikonda tuuseldava iivelduse, kuidas Ivo
Linna laval laulab. Umbes midagi sellist, et tal on uhke olla. Ja hää. Ronisin igasuguse
valveta jäetud lavatrepist üles. Avanev pilt pani mu hetkeks tõsiselt kaaluma, kas ma
mitte jätkuvalt lava taga kõhuli maas ei põõna. Tähtvere lauluväljakut kattis trikolooride
meri. Tuhanded inimesed olid käed ühendanud. Nad kõikusid pihke taeva suunas
sirutades küljelt küljele. Umbes nii, nagu maaler Katja paar aastat hiljem Harju tänava
korteri köögilage võõbates. Aeglaselt paremale, aeglaselt vasakule. Aeglaselt edasi,
aeglaselt tagasi.
Laval olid peaaegu kõik lauljad ja pillimehed, kelle füüsiline seisund neid seal olla
võimaldas. Õndsalt joodeldava all stars bändi ees seisis Alo Mattiisen, kes end Gustav
Ernesaksaks kujutledes kätega vehkis ning spontaanselt moodustunud ühendkoore
juhatas. Linna Iff laulis ees ja kõik ülejäänud järel. Ikka sellest, kui jube uhke neil olla
on. Ja hää.
Alo ja tema ansambel In Spe olid levimuusikapäevadeks ette valmistanud portsu
isamaalise tooniga poplaulukesi. Ja hetkel, mil ma oma näruse perse lavale lohistasin,
kõlas neist pateetilisim. Ja masse ühendavaim. “Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Nagu
hiljem selgus, oli too ülev hetk, mida ma talumatuks muutuva kusehäda kiuste
lavanurgas vaarudes tunnistasin, niinimetatud laulva revolutsiooni stardipauk...