Ehh, kitarre, mu pillike nii vaimustav,
sa põled lõkkes ja keeled katkevad.
Jättis mind mu Tsuritsa, mu ainumas -
kellele veel mängida?
Ai-diri-daridaa-daari-dari-dii
aa-dii-daari, taa-ari-ti-di-tai
Jättis mind mu Tsuritsa, mu ainumas -
kellele veel mängida?
Oh, öid mis möödusid tule ümber keereldes,
kõik ilm käis ringi ja kõrvus kohises
Katuseks neil lõpututel väljadel,
meil oli taevas tähine.
Kallim kõigest, mis elu toonud siiani,
on mälestus neist õnnepäevadest.
Ei leia heina seest sõrmust enam iialgi
ega merest tilgakest.
Eh, kadus põuest mul niitude peal hullates
üks särav kivike, mis sidus südameid.
Sa läksid öösse, Tsuritsa, mu kullake,
veel tuhast tõuseb sädemed.
Eh, kitarre, mu pillike nii vaimustav,
sa põled lõkkes ja keeled katkevad!
Hüvasti me õnneaeg nii rammestav,
mis on mul enam kaotada!