Paul Himma (02.06.1910 - 11.12.1994) oli pastor aastatel 1946-1972 Tartu Salemi koguduses ja 1975-1987 Võru baptistikoguduses.
Raske lapsepõlvega nooruk sai korralikult kõhu täis alles Tartus pagariõpilasena. Sihikindla ja visana omandas hariduse ja tal õnnestus ainukesena lõpetada täielik nelja-aastane usuteaduslik kursus (1956-60). Meenutatakse, et emotsionaalse esitusega jutlustes rääkis ta palju usust, Jumalast, pühitsusest ja Kristuse taastulekust. Paul Himma kirjutatud vaimuliku raamatu pealkiri on "Jeesus Kristus - maailma ainus lootus", lisaks on ilmunud tema jutluste kogu „Suuremeelne Jumal“.
Ta oli hea lauluhäälega ja õppinud pisut ka viiulit eraõpetaja käe all. Paljud kaasaegsed on pidanud teda autoriteetseks ja isalikuks juhiks ja nõuandjaks, kelle juurde mindi vaimulikes küsimustes selgust ja abi otsima. Uudo Rips on kogunud mälestusi ja välja andnud raamatukese Paul Himma elust - „Issanda aednik“. Sealt leiab ühe järgmise tsitaadi Pauli vihikust. „ Kui minult küsitakse, mispärast ma usun Jumalasse, siis vastan: mul on sisemine vajadus, lausa igatsus ja janu uskuda! Mul on võime uskuda. Kasutan seda võimet nagu kopse hingamiseks ja silmi vaatamiseks.“