Ma mäletan veel, kui tuli mu hinge,
et jääda, see tunne nii suur,
samas nüüd, seisan ma teel,
vaadates südame sisse, seal viliseb tuul.
Aga tean - ma tean,
kõik võib muuta heaks,
iga uks mis kord sulgub,
see avaneb taas.
Veel sulab jää ja õide puhkeb raagus puu,
iga lõpp ei ole muud kui algus uus,
on vaja ööd, et päev tooks valguse,
et uus saaks alguse,
mis möödund jäägu kaugele,
et uus saaks taas alguse.
Kardin avaneb taas,
on algamas järgmine vaatus,
kus tõusta saan maast,
sama hing, kuid uus mäng veel ees,
muudetud saab minu saatus,
saab uueks mu tee.
Ja ma tean - ma tean,
kõik võib muuta heaks,
iga uks mis kord sulgub,
see avaneb taas.
Veel sulab jää ja õide puhkeb raagus puu,
iga lõpp ei ole muud kui algus uus,
on vaja ööd, et päev tooks valguse,
et uus saaks alguse,
mis möödund jäägu kaugele,
et uus saaks taas alguse.
Veel sulab jää ja õide puhkeb raagus puu,
iga lõpp ei ole muud kui algus uus,
on vaja ööd, et päev tooks valguse,
et uus saaks alguse,
mis möödund jäägu kaugele.
Sulab jää ja õide puhkeb raagus puu,
iga lõpp ei ole muud kui algus uus,
on vaja ööd, et päev tooks valguse,
et uus saaks alguse,
mis möödund jäägu kaugele,
et uus saaks taas alguse,
et uus saaks taas alguse.